Logi sisse

MA OLEN ISA!

Stig Rästa22. oktoober 2016

Postitatud Meesolen poolt

Stseen restoranis. Mees ja lapseootel naine veedavad restoranis romantilist õhtut, kui äkki juhtub kõige hullem: naisel tulevad veed ära. Mees läheb hulluks, tõuseb püsti ja lööb pipart pakkuma tulnud kokale kogemata peaga vastu lõugu, nii et sellel huul lõhki. Kõik kolm liiguvad naise karjumise saatel autosse. Kokk oigab tagaistmel, naine eesistmel frakis mehe kõrval, kes läbi õhtuse linna kihutab. Teel satub autosse veel kloun, siis sõidetakse kogemata läbi kioski, kus esiklaasile jääb „kojameeste“ vahele liikuma pornoajakiri …

 

Nii kujutavad paljud ette lapse sünni esimesi hetki. Tänu filmidele, tänu Ameerikale. Filmide eeskujul kujutatakse kogu elu valesti ette, sest tegelikkus on kaugel sellest lõbusast jandist. Reaalsus on ikka midagi muud. Järgnev kirjeldus põhineb meie enda elul ega pole soovituslik mingilgi viisil järgimiseks.

 

Olin just magama jäänud, kui naine mind öösel kell üks üles ehmatas. Kargasin püsti ja vaatasin, kuidas tal kõik voodi kõrvale maha sorises. Mis nüüd saab, mõtlesin. Käisime ju perekoolis ja valmistusime ette. Mul on kõik telefonis kirjas ja ma olen valmis. Tegelikult ei olnud. Mõtlesin uimase peaga natuke aega, siis kukkusin koristama. Kartsin, et käivitub eelpool mainitud stseen. Ajasime aga hoopis oma ämmaemanda üles ja kuulasime ära ta unised soovitused. Soovitus oli rahulikult magama heita ja oodata tuhude algust. Mõtlesime veel mitu korda, kas peaksime igaks juhuks kontrollis ära käima, aga kuna sünnitushaigla on suhteliselt lähedal, jäime ärevuses koju ootama. Magada soovitati. Katsu sa magada sellisel hetkel! Mina sain sõba silmale, tema vist mitte. Hommikul käisime oma väljavalitud Ida-Tallinna Keskhaiglas kontrollis. Seal soovitati loomulikult kohe haiglasse jääda. Ei teagi, miks, ju siis igaks juhuks. Meie otsustasime teisiti. Läksime koju ja leppisime ämmaemandaga kokkusaamise uuesti haiglas kell seitse õhtul.

 

_________________________________________________________________________________________

Mul on kõik telefonis kirjas ja ma olen valmis. Tegelikult ei olnud.

Mõtlesin uimase peaga natuke aega, siis kukkusin koristama.

_________________________________________________________________________________________

 

Kodus koristasime, panin isegi lapsevoodi kokku, mida olin ammu lubanud teha. Imestasin, et ma ei leidnud seni aega, aga siis järsku oli see 15 minutiga koos. Võtsime tolmuimejaga tolmu ära, käisime pesemas ja tuhutasime nunnult, et oi-oi, küll on juba tunda beebi tulekut! Kui need valud selliseks jäävad, siis pole ju midagi hullu ja ehk on keskööks beebi käes. Kell seitse õhtul ITK-sse jõudes olid valud juba tugevamad. Mu naise suust oli emaka kokkutõmbel juba ka häält kuulda, mis andis omakorda märku, et oi-oi, kas nüüd on juba tugevam kokkutõmme. Eks ta vist kohe tuleb ka, mõtlesin. Kaugel sellest. Tundidega läksid valud ainult suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Mitmeid kordi tabasin ennast mõtlemast, et kas see on üldse võimalik? Oma sünnitava naise kõrval seistes on üpris lootusetu ja abitu tunne. Ega sa muud teha saa, kui olemas olla ja hellusi jagada. Üheksa tundi agooniat, paar asendivahetust ja pressimist – äkki käis plõks ära ja juba oligi põnn ämmaemanda kätel. Too hetk tundus muidugi ühtaegu uskumatu ja imeline. Kuidas on see kõik võimalik? Aga näe, on ja on olnud aastasadu ja -tuhandeid ja veel rohkemgi.

 

Reklaam

 

 

Järgnevad päevad Ida-Tallinna Keskhaiglas olid täis hämmingut, arusaamatusi ja muidugi rõõmu. Enne sünnitust arutasime palju, kus väike vastu võtta ja millegipärast jäi elukoha läheduse tõttu sõelale ITK. Olime erinevatest foorumitest selle maja kohta palju lugenud ja kommentaarid olid täiesti erinevad. Kellele meeldis väga ja oli hea kogemus, kes rääkis õudusjutte, et ei lähe sinna enam kunagi tagasi. Perepalatis hakkasid asjad võtma omi mõõtmeid. Konveiermeetodil noorte alustavate perede eest hoolitsemine jättis ausalt öeldes soovida, seda just inimlikust aspektist. Ma saan aru, et see on nende jaoks kaheksa tuhandes väike loll pereke, kes sinna korrusele saabub, aga meie jaoks oli ju tegu täiesti esmase kogemusega. Mitmeid kordi tabasin ennast mõtlemast, et töötajad tegelevad seal rohkem oma töökeskkonna mugavaks loomise ja probleemide ennetamisega, kui muretsevad uue pere pärast. Arstidel ja ämmaemandakestel on omad normid ja kastikesed, kuhu rist tõmmata ja neid järgitakse jäägitult.

_________________________________________________________________________________________

Kahekümnest töötajast tegid seitseteist kõik, et me sinna majja enam tagasi ei läheks,

kolm aga tegid nii, et me lähme sinna majja tagasi, ainult et palju targemana.

__________________________________________________________________________________________

 

Suhtumine on selline eestlaslikult tuttav: nähvav ja pigem tahaks kellelegi natuke halvasti öelda, kui teda maha rahustada. Kui olen ise närvis, siis tahaks selle energia ju kellegi peal pigem maandada, kui see rahulikult endast välja lasta. Kõik rinnaga toitmise jutud ja kaaluprobleemid keerati väga suureks. Põhimõtteliselt anti meile teada, et te ei oska midagi, ei saa hakkama ja teilt on vist parem laps ära võtta. Jah, tõlgendamise küsimus, aga naised omavahel on sellised. Arstike nähvab, et mis, rinnast ei tulegi piima vää ja sa ei saagi hakkama vää? Üldse sõnad ei tohi ja ei saa on nende suust maru kerged tulema. Vastsündinu kaal alanes ja rinnapiima oli vaja anda 40 milliliitrit. Rinnapiima aga ei tulnud ja lisatoidu andmine oli „ei tohi” sildi alla pandud. Kuidas see kaal küll üles saab, küsisin. Öeldi, et rinnapiima peab andma. Vaatasin neile lolli näoga otsa ja ei osanudki rohkem midagi öelda. Sain aru, et targem on ise loogiliselt mõelda ja küsida oma emade kogemusi, kui jääda töötaja abile lootma. Näis, nagu ei tahaks nad üldse seal tööl olla – ja ilmselt ei tahagi –, aga muud ka teha ei oska ja sellest ongi kibestumus sees. Tagatipuks joob veel kodus mees äkki ühe liigse õlle ja siis tuuakse kogu see ladestunud närvilisus enda õlul sünnitusmajja kaasa. Heast sõnast jäi väga puudu. Kahekümnest töötajast tegid seitseteist kõik, et me sinna majja enam tagasi ei läheks, kolm aga tegid nii, et me lähme sinna majja tagasi, ainult et palju targemana.

 

Kui vähegi võimalik, võtke endale kindel ämmaemand, kes on kogu aeg teie käsutuses. Teenus on kallis, aga kui seda ka poleks olnud, oleks meie asjalood olnud palju halvemad. Siit ka ülimad tänud teile Maila Teramees ja ämmaemand Merilin Kruminš, kes veetis kõik üheksa tundi meiega. Teie pärast on ITK koht kuhu tagasi tulla. Samuti oli üks väga meeldiv valvearst, kes ütles, et ärge muretsege nii palju, kõik on okei, mis meid sel hetkel tohutust pingest vabastas. Tüdruk, kes meid välja kirjutas ja imetamisnõustaja tundusid ka tervete närvide ja hea ellusuhtumisega, seega Suur Tänu neile. Ida-Tallinna Keskhaiglas aga võiks töötajate ukse kohal olla silt: jäta oma mured koju ja siit edasi kasuta ainult häid sõnu, sest sõnal on suur jõud.

Lisa kommentaar

    Palju õnne tähtsa sündmuse puhul!

    Kõik see, mida kirjutasite, sunnib mind meenutama paariaasta tagust kogemust. Paraku ei olnud meilgi see rõõmus sündmus just personali suhtumise tõttu meeldiv. Minu puhul muutis olukorra veel “lõbusamaks” see, et olin enne lapse sündi 2 nädalat sünnituseelses osakonnas. Ühtekokku olin haiglas pea 3 nädalat. Nii et võib kokku arvesta, kui palju erinevaid vahetusi, erinevaid tujusid ja erinevaid põhimõtteid. Selle aja jooksul oli 2arsti, kes võtsid vaevaks enne vestlust ennast tutvustada. Lõppeks läks hästi, sest sünnituse teine ämmaemanda ja tema õpilase vahetus oli suurepärane. Esimesele vahetusele ei oleks iialgi soovinud oma last sünnitada. Tänu lapse vastuvõtnud vahetusele ei lahkunud ma haiglast kõige ebameeldivamate mälestustega. Kuid jah, vabatahtlikult ma sinna haiglasse enam sünnitama ei läheks. Ilmselt meditsiinilise personali erialased oskused on tasemel, kuid suhtlemisoskust ja empaatiavõimet kahjuks paljudele meie tervishoiutöötajatele ei õpetata.

    Meil oli samuti ääretult positiinve kogemus Pelgust. Tegelikult nüüdseks juba kolm väga positiivset kogemust, sest peres on kolm ülilahedat poega! 🙂
    Kirjutan neist eraldi, sest kõik on ütlemata erakordsed ja meeldejäävad!
    Esimene poeg sündis 2010 lõpp, sünnitus algas tavapäraselt, aga kuskilt maalt läks mitte normaalseks sünnituseks. Tulid kõhule hüpped, et presside ajal titt välja aidata, mitu korda vaakumit ja lõpuks keiser, sest muu ei aidanud. Nad tegid kõik, et mind ja minu poega aidata. Mäletan hästi seiku, kus justkui aegluubis nägin vere lendamist, kui vaakum järjekordselt ära tuli… Kõik olid nagu Pipid, kes ümber olid! 😀 Praegu tundub päris koomiline! Mäletan läbi udu, kuidas keegi tädi viskas üle kõhu pruunikat vedelikku, enne seda oli hõigatud, “et helistage üles”, “kutsuge lift”, “pange talle lina peale,me ei saa temaga nii minna” (liftini jõudmiseks tuleb minna üle koridori ja seal võis mõni sünnitaja meile peale sattuda ja see ei ole eriti julgustav, kui keegi verine naisterahvas sisuliselt oimetus olekus kanderaamil lifti joostakse!). Mäletan, seda visiooni, nagu filmides, kui kedagi kanderaamil haiglas sõidutatakse… Tuli….tuli… tuli… Viimane mälupilt oli opitoast, kus keegi katsus sõrmega suu läbi ja küsis, “Kas Sul midagi suus on?” Raputasin kergelt. Siis oli kõik.
    Esimene küsimus peale ärkamist oli, et kas lapsega on kõik korras? Vastuseks sain, et kõik on hästi, varsti näen. Pikkuseks öeldi 56 ja kaal oli 3742 (ise mõtlesin, et kuidas see võimalik on, et niiiiiiiiiiii pikki lapsi ka sünnib, ma pole kuulnudki, klassikaline on ikka 49 ja 50…) 🙂 Oldi hästi toetavad ja igat tehtavat sammu seletavad. Beebit nägin esimest korda peaaegu 3 tundi peale tema sündi. Aga seegi oli nalajakas. Kuna sünnitamas käisin sõbrannaga, siis oli laps kogu selle aja tema naha vastas (nahk-naha kontakt). Kui neid nägin, siis ei saanud üldse aru, et kuidas see võimalik on, et neid on KAKS. Ma ju teadsin, et mul on üks laps, aga nüüd ma näen kahte… Lõppuks adusin ära, et kuna sõbrannat on ka kaks, siis ilmselt on ikkagi ka last üks, sest sõbrannat olen ju näinud ja teda on tavaliselt ikka üks olnud! (üldnarkoosi kõrvalmõju) 😀
    No igaljuhul olime haiglas veel nädala, sest nii laps kui ka mina pidime raskest sünnitusest taastuma. Tema päevitas neli ööd ja päeva, mina sain vereülekannet ja üleüldist poputamist kiitasaamise näol, et ise olen sellisest kadalipust läbi käinud, aga suudan nii positiivne ja õnnelik ning elujaatav olla. 🙂 Minu õnn ju oligi minu poeg!!! Muu polnud üldse oluline.
    Igaljuhul oli esimese poja sünd ääretult raske, selliseid sünnitusi ei pidavat väga palju olema ja õnneliku lõpuga veel eriti mitte… Oma arstilt seda küsinud ei ole, aga seda ütles just üks ITK ämmakas, kes oli samal ajal beebipuhkusel, “Et kas tead, kui palju selliseid sünnitusi läheb halvasti…” Ei teadnud õnneks ja seda kuulsin ka alles 3 kuud hiljem. 🙂 Igaljuhul hoiti mind nagu pisikest imet, ühtki kehva või mittetoetavat pilku ega kõnet mina ei näinud ega kuulnud. 🙂
    Teine poeg sündis täpselt samas toas, nagu esimenegi (kartsin hirmsasti, et number 3 toob jälle õudu!) , aga kui oma ämmakale eelmisest sünnitusest tuhude vahele rääkisin, siis ta ütles kohe, “Ei, see sünnitus läheb hoopis teisiti!” Läks ka! 🙂
    Igaljuhul läksime lihtsalt kontrolli koos esimese pojaga, kes sel ajal oli juba kolme aastane. Pidasime samal päeval ta sünnipäeva ja külalised olid külas. Kuna olid sellised justkui valud ja aegajalt käisid, siis igaksjuhuks läksime õhtul 11 ajal Pelku. Naabrinaine tegi veel enne kõhupilte. 😀 Aega ju veel oli, sest tähtaeg oli alles 2 nädala pärast! Igaljuhul läksime kontrolli ja seal oli juba 2 cm avatust, minu enda imeline arst Dr. Aak ütles, et nüüd võib esimese ära viia küll ja tagasi tulla. 😀 Mõeldud, tehtud, käisin ja sõitsin umbes 2 km ja viisin poeglase sõbranna juurde, kes alles oli sünnipäeval olnud. Tagasi sõites, parkisin auto Pelgu juurde ja kohmitsesin autos, ootasin tuhu ära, teadsin täpselt, et siis on 2 min, et tuppa jõuda ja sain koputuse auto aknale. Vaatan ehmatuse ja hämminguga aknast välja ja näen Sõle tänava Daame (Säästu Market!!!), üks neist küsis suitsu… Hmmmm… Ma olen üdini rase, suur kõht ees, autos tuli põles ja see Daam küsib minult suitsu… 😀 😀 😀 Koomiline. Raputasin lihtsalt pead! Sorry, aga suitsu ei tee! 😀
    Igaljuhul ootasin viisakalt nende eemaldumist koos järgneva tuhuga, võtsin oma haiglakoti ja turvahälli ning läksin sisse.
    Seal läks sisuliselt tunnike intensiivset ja käes see teine oligi. Kõik oli kiire ja normaalne. Ei mingit ohjeldamatut oksendamist, nagu eelmisel korral. Valu kadus kohe, kui laps oli väljas! 🙂 Koju saime ülejärgmine päev ja nime panime ka samal päeval ära. 🙂 Sõitsin ise kohale, sest mees oli lähetuses ja sain ka beebi täpse nime seal teada. 😀 Väga lõbus oli! 🙂
    Kolmas poeg sündis eelmise aasta lõpus. (Kõik kolm on ajastatud väga lähestikku!)
    Mõtlesime, kui äge see oleks, kui kõik vennad sünniks ühes sünnitustoas. Kahjuks nii ei läinud, sest seal juba pressis keegi. Igaljuhul oli Papu sünd toas number 7. (number 3-st paar tuba edasi registratuuri poole, samas tiivas). Papuga oli nii, et jõudsime abikaasaga haigla umbes kell 8. Aega läks ülevaatusega, garderoobiga, sussidega, tuppa jõudmisega ja sünniga. Jakob saabus täpselt kell 9.00 Töö kiire ja korralik! 😀 Presse oli vähem kui 20. Minu imelise abikaasa jaoks oli see esimene sünd, mis ta näinud oli, kuna eelnevalt oli ta pidanud töö tõttu eemal viibima, aga peale seda… Ahhhh… Iga mees peab nägema oma lapse sündi. See paneb teda nägema naist hoopis teisest vaatevinklist. 🙂 Mina märkasin seda “teistmoodi” pilku. Seda tunnustust ja hingematvatvat armastust! Jah, see oli ka enne, aga mitte SELLISEL ERAKORDSEL kujul! 🙂 Seda teavad kõik mehed, kes seda kogenud on! Raudselt teavad! 🙂

    Ma tahan öelda, et meie kogemus Pelgus oli IMELINE. Personali kaasabil ja toetusel. Arstide soojal pilgul. Minu enda arsti, Dr. Aagi osalusel, minu kahe poja sünnil. Ainuüksi tema viibimine ruumis, oli mulle meeletuks jõuallikaks! 🙂 Minu kallis ja hinnatud, usaldatud arst! 🙂

    Pelgulinna Sünnitusmaja julgen igal hetkel soovitada-hingega inimesi on seal palju! 🙂

    P.S. Kahju, et teil oli pisut kurb kogemus, aga jätke kehv seljataha ja nautige oma beebit-järgmine kord proovige Pelgut! 🙂

    Beebi puhul soovin absoluutset õnne ja naudinguid, sest isegi, kui mingitel aegadel on raske, läheb aeg nii ruttu, et lõpuks ununuvad raskused kiirelt. Ainus asi, millest aru ei saa, on see, kuidas aeg NIIIIIIII kiresti kaob…
    Nautige!!! 🙂

    Minu arst oli ka dr. Aak kuniks dr. Frolova mind enda hoole alla võttis ja ka operatsiooni läbi viis 🙂

    Just sellise suhtumise pärast valisin mina Pelgulinna Sünnitusmaja. Nädal enne kaksikute sündi olin haiglas, kuniks hommikul aevastusega veed ära tulid. Terve see 17 päeva, mis haiglas veetsin, olid kõik arstid nii hoolivad ja toetavad. Abistasid igal võimalikul moel ja kui lapsed enda juurde palatisse sain, siis alati käidi uurimas ja abistamas ja kui ma ikka väga läbi omadega olin, siis intensiivi arstid pakkusid mulle võimaluse, et saan vajadusel mõlemad lapsed nende hoolde anda üheks ööks, et saaksin puhata. Samuti lubati meil käia vahepeal kodus ja ka laste sündi registreerimas. Ainus tingimus oli, et ma jätaksin neile külmkappi piima laste jaoks. Minul ei tekkinud 4 päeva piima ning lastele anti Aptamil’i piimasegu nii kauaks, kuni minu piimapank tööle hakkas. Samuti doktor, kes mulle keisrilõike tegi, käis mind ja lapsi peale sünnitust iga päev vaatamas ja jagas mulle nii palju häid sõnu ja toetust. Peale seda, kui koju saime lastega, siis kutsus mind samuti enda uurde läbivaatusele ning palus lapsed kaasa võtta, sest tahtis neid väga näha. Kogu kollektiiv seal haiglas oli nii tore ja abivalmis! Isegi koristaja tädi käis minuga jutustamas ja mulle kaasa elamas, kui seal olin ja saatis mind isegi kuni operatsioonisaalini :).
    Pelgulinna Sünnitusmaja sai otsustavaks just sellepärast, et seal tegeletakse ainult ühe asjaga- sünnitus ja kõik sellega seonduv.