#peabproovima: VEHKLEMINE

25. august 2016

Mehelt oodatakse, et see poisike temas võiks „suureks“ kasvades kaduda ning edaspidi võiks reede õhtuti baaris õlleklaasi taga jalgpalli vaadata. Kasva suureks! Noorus on möödas! Palju õnne, oled jõudnud teisele tasemele – autoliising, kodulaen, vastutus, stress. Lase endale rahustit välja kirjutada! Tere tulemast „suurte“ klubisse!  Äkki veel ei läheks „sinna“ klubisse! Vaata, äkki see vastutus ja poisike saavad edukalt koos eksisteerida.

 

Sellest südantlõhestavast eelloost inspireerituna võtsime sabast kinni ühel eesti mehel, kes on  “ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates” ja pakkusime välja võimaluse proovida kõike, mida poisike temas teha tahaks.

 

Kõik toimub puhtalt meditsiinilistel eesmärkidel ja loomulikult arstide valvsa pilgu all. Iga kord mõõdame stressi taset ja kodulaenu maksejõuet. Kõik tulemused salvestatakse meie kodulehel ja neid võib julgelt saata oma perearstile, kes võimalusel võib „vaba aega“ välja kirjutada. Nimetagem seda moodsalt projektiks #peabproovima!

 



 

olle-hendrik_small copy2

 

OLLE-HENDRIK

 

Mina – Ah mina või?

Nagu kõik poisid olen ka mina tegelenud saja erineva asjaga ning püüdnud leida seda ühte ja ainsat, mis paneks adrenaliini möllama ja haaraks jäägitult. Väikeste kohtadega on pahatihti sedasi, et mitte sina ei vali spordiala, vaid sporidala valib sinu. Valik on kitsas ja rada juba ette antud. Nii alustasin mina ka kohe alternatiivaladega nagu rahvatants ja Ukakas ning kuigi öeldakse, et esimene armastus ei unune, siis võin kinnitada, et hetkel ei tegele ma aktiivselt enam kummagagi.

 

Kuna rahvatantsus on kaadrilugeja positsioon väga oluline, siis seda päris õiget klappi paarilisega mul ei tekkinud ja liikusin meeskondlikult alalt individuaalsporti – kergejõustikku. Siin on asi lihtne, kellegile teisele loota pole ja pead need 60m tõkkeid ise ära võtma või vähemalt kasti välja hüppama, vastasel juhul pole sa üleüldse spordimees. Sellest ajajärgust on ette näidata isegi mõned vimplid ja diplomid nooremates klassides ja tegelikult mulle isegi meeldis, aga ajapikku läks kogu see asi siiski igavaks ning rahutus sundis edasi liikuma.

 

Järgmist perjoodi võib kokkuvõtlikult nimetada pallimängude perjoodiks. Jalgpall, võrkpall, korvpall jne… Meeskondlike alade võlu on selles, et sa üksnes ei tee sporti, vaid ka samal ajal sotsialiseerud ning leiad uusi sõpru ja tuttavaid. Põhimõtteliselt olen nende asjade juurde jäänud rohkemal või vähemal määral tänaseni, küll selle vahega, et aktiivselt ei puutu ma kokku enam ühegagi neist, sest eelmise kümnendi lõpul andis mingil hetkel tervis järele ja tuli minna üsna keerulisele põlve lõikusele, millega ma olen pidanud arvestama tänase päevani.

 

Kuna keegi meist nooremaks ei jää ja kiiremaks ning osavamaks ei muutu, siis see projekt annab võimaluse proovida erinevaid, rohkem ja vähem spordiga seotud alasid, mida vaadates on ikka ja jälle pähe tulnud mõte, et see tundub huvitav ja seda võiks proovida, või kui keeruline see ikka olla saab? 

 

 


 

VEHKLEMINE / EPEE

Intervjuu Jüri Salmiga

 


Mis on sinu vehklemise juurde jõudmise lugu?

Vehklemistreeningutele läksin 9-aastaselt venna eeskujul. Ta lihtsalt tuli üks päev koju ja kutsus mind ka. Kuna Zorro oli mu üks lemmiksarju, siis ma väga palju ei mõelnud. Mul oli ka mingisugune ettekujutus juba vehklemisest olemas, sest olin telekast Tallinna Mõõga vehklemisturniiri ja Barcelona OMi näinud. Käisin tol ajal veel kunstiringis ja mängisin jalgpalli. Need jäid üsna pea tahaplaanile, sest vehklemises hakkasin head resultaati näitama. 

 

Mis rolli see sinu elus hetkel mängib ja kuidas su elu läbi aastate on mõjutanud?

Vehklemine mängib minu elus väga suurt rolli. Olen igatepidi vehklemisega seotud. Igapäevaselt teen Eesti Vehklemisliidus peasekretäri tööd, selle kõrvalt annan veel vehklemistrenne lastele ja püüan ka ise vehklemises terav olla. Olen Eesti epeemeeskonna liige. Neid kohustusi seoses vehklemisega on veel aga need on kolm peamist. Mu abikaasa on vehkleja ja suure tõenäosusega hakkab ka meie tütar kunagi vehklema. Samuti on mu venna pere vehklemisega igatepidi seotud. Vehklemise näol olen leidnud töö, mis on ühtlasi ka minu hobi. Mida veel paremat tahta. Lisaks olen tänu vehklemisele palju reisinud ja saanud tänu sellele häid tuttavaid, kontakte. Minu eesmärk on antud spordiala Eestis igal moel edasi viia.

 

Mis sind vehklemise juures võlub?

Vehklemine on nagu lihastega malemäng. Vehklemises ei piisa ainuüksi sellest, et oled füüsiliselt heas vormis, kiire ja hea tehnikaga. Väga suur roll on psüühilisel vastupidavusel. Sa pead olema suuteline ennast kokku võtma igas olukorras, vastase mängu lugema ja kogu aeg maksimaalselt keskenduma. Kuskil natukene järgi annad, siis on karistus kohe kerge tulema. Vehklemises esineb palju nii öelda üllatusi, kus eeldatavalt nõrgem vehkleja võidab mõnda tugevat vehklejat. See omakorda teebki selle spordiala huvitavaks. Vehklemises hinnatakse väga kõrgelt neid, kes on võistlustel stabiilselt eesotsas. 

 

Lisaks eelpool mainitule võlub mind vehklemise juures see, et see aitab hästi igapäevaelus stressi maandada ja õpetab seda, kuidas raskest olukorrast võitjana välja tulla. Kindlasti arendab vehklemine inimese reaktsioonikiirust ja täpsust. Need asjad ka igapäevaelus vajalikud. Oskus kiiresti mõelda ja teha asju täpselt.

 

Kuidas amatöör saaks alustada, mis on eeldused, kas varustuse peaks kohe soetama, kuhu tulla jne?

Vehklemisega võivad tegeleda kõik. Nii naised kui ka mehed. Ka see pole oluline, kas oled pikka või lühikest kasvu. Vehklemine ja täpsemalt epeevehklemine, on väga palju peas kinni. Epeevehklemisega tegeletakse Eestis peamiselt kolmes linnas: Tallinnas, Tartus ja Haapsalus. Igal pool on nüüd olemas ka treeningrühmad harrastajatele. Lisainfot saab Eesti Vehklemisliidu kodulehelt www.vehklemisliit.ee, kirjutada võib ka evl@vehklemisliit.ee 

 

Varustust ei pea endale kohe soetama. Varustuse saab klubi poolt. Kui treeningud hakkavad meeldima ja muutuvad regulaarseks ning tekib soov ka võistelda, siis oleks paras aeg oma isiklik vehklemisvarustus soetada.

 


 

 

Suurim üllatus vehklemise juures oli minu jaoks see, et pealt näha üsna lihtne ja mitte väga füüsilist vastupidavust ega rammu omav ala (vehlemist kõrvalt vaadates jääb ju selline mulje), võib tõmmata piimhappe jalgadesse kuratlikult kiiresti. Esimese matši poolepeal olid mul kõik näitajad ikka ülepeakaela punases. Vehklemine on võitlussport oma kõige ehedamas võtmes. Epee, mask, muu varustus – kõik tekitas hoopis teistsuguse ja pisut pidulikuma emotsiooni ning muidugi ei saa üle ega ümber sellisest poisikeselikust õhinast, kus tuli meelde „Kolme muskätäri“ ja „Zorro“ lood. Mis kogu selle kompoti veel minu, kui esmase proovija jaoks huvitavaks tegi, oli vehklemisega alustamise lihtsus. Piisas 20-30 minutist ja väikestest põhitõdedest, et minna rajale ja kohe alaga tegelema hakata. Loomulikult on vehklemine palju rohkem, kui oponendi torkamine. Taktika, vastase ennetamine, tema liigutuste aimamine jne… aga seda kõike saab kohe ise proovima hakata. Ei ole vaja pool aastat harjutada, et Beatlesi Yesterday´d mängida. Kas läheksin tagasi ning julgeksin soovitada? Absoluutselt! Emotsioon on super ning tulevikku silmas pidades on üks spordiala, millega harrastajate tasemel tegelema hakata, kindlasti valikus juures.

Lisa kommentaar